See oleks päris korralik tükk, mida hammustada ning ilmselt on klubil palju mõtteainet. Üks asi on eelarve pool, mida peaks kõigepealt tohutult suurendama ning seejärel aastast-aastasse säilitama hakkama, aga kuidas tänasel päeval FIBA ja ULEBi suhted on? Mingi aeg oli ju see teema, et kui osaled ühes sarjas, siis tulevikus on teise sarja uks sinu jaoks edaspidi suletud. Kui riskiks on see, et tulevikus on FIBA sarjade uksed Kalevi jaoks suletud, siis nii ahvatlev enam võibolla ei tundugi.

EuroCupil osalemine nõuab ju igas mõttes hiiglaslikku pingutust ning küsimus on, et kui mingi ime läbi suudetakse järgmiseks hooajaks isegi eelarve näiteks 1,5m või 1,7m peale tõsta (mis praeguses majanduskeskkonnas näib tohutult suure väljakutsena), siis kas see on ka pikas plaanis jätkusuutlik? Selge on see, et ka FIBA CL puhul peaks eelarvet tänavusega võrreldes tuntavalt suurendama, aga seal on võibolla see surve natuke väiksem.

Igatahes oleks nii FIBA CL põhiturniir kui EuroCup selles mõttes vägevad väljundid, et kui embas-kumbas osaletakse, siis võiks üritada igast kodumängust korraliku sündmuse välja võluda - viia need mängud kohe algusest peale Tondirabasse ning tekitada samasugune "suure mängu" tunnetus meedias nagu seda enne Cholet mängu suudeti teha. Kui nende kodumängude keskmine publikuarv suudetaks kasvõi sinna 3000-4000 kanti tõsta, siis see oleks juba päris hea samm edasi.

Teine mõte, mis tekkis, on muidugi see, et selle EuroCupi kutse võiks nüüd kogemata FIBA-le edasi saata. Äkki motiveeriks see neid Kalevit otse põhiturniirile lubama Kes see ikka klubi konkureeriva sarja juurde tahab lasta.

Jah, see on suur väljakutse, nii eelarve, mängusaali, kui ka jätkusuutlikkuse osas.


See on rumal jutt, mida on lollide hirmutamiseks varemgi kasutatud, juba siis kui K/Cramo esimest korda sellise kutse sai. Praktikas ei juhtunud nende meeskondadega, kes EuroCupi mängima läksid, mitte midagi. Ja neid meeskondi, kes on mänginud nii ULEBi kui FIBA sarju, on teisigi nt Mornar Bar, kellega Kalev kvalifikatsioonis mängis. Kuigi organisatsioonide vahel konflikt on, siis ei ole kandunud meeskondadele. Eelarve kasvatamise võiks eesmärgiks võtta ja EuroCupis osalemine võiks olla motiiviks sponsoritele. VTBd juba mängiti Unibet Arenal, siis ilmselt on see (või Tondirabas) võimalik ka EuroCupil. Kõik see nõuab muidugi pingutamist. Lihtsam on jääda selle hooaja loorberitele pidama, lasta taset alla ja rahulikult toksida ENBLi, aga see oleks väheke nõme.

Selge, siis on hästi, kui tegelikus elus on ähvardused jäänud ähvardusteks.

Igatahes sellega nõus, et kui vähegi võimalik ja realistlik, siis peaks praegu seda arenguhüpet üritama sooritada. Rahalises mõttes on aeg küll äärmiselt keeruline ja ebastabiilne, kuid kogu seni tehtud turundustöö ning eelmise hooajaga tekitatud positiivne foon on loonud minu meelest sellise pinnase, et oleks patt seda kasutamata jätta.

Loodetavasti paneks ka Tallinna linn senisest enam õlga alla, kui Kalev üritaks sammu edasi teha. Olgu see siis kas otsese rahalise toetuse näol või kasvõi selle näol, et võimaldatakse Tondiraba halli väga soodsatel tingimustel kasutada.

ENBL sihtgrupiks tunduvad olevat meeskonnad, kes nii finantsiliselt kui tasemelt ei kannata FIBA sarju välja, kuid kes tahavad saada rahvusvahelist kogemust ja väljundit. Selle hooaja põhjal otsustades Kalev/Cramo sinna seltskonda kuuluma ei peaks, kuid piisab sellest, kui eelarve pitsitab ja komplekteerimine ei õnnestu ning asjad on juba hoopis teised. Kahjuks pole ENBL aga oma asja käima saanud - miniturniiride formaat on küll rahakotisõbralik, kuid publik sellega kaasa ei tule. Hull on ka see, et mitmed klubid läksid nendele mängudele peale treeningmängu suhtumisega ja samamoodi suhtub nendesse ka eesti meedia.

Loogiline samm oleks see, et osaleda meistrite liigas. Kui peaks juhtuma, et sinna peale ei saa ja kvalifikatsioonis langetakse välja, võiks ju ikka osaleda FIBA Europe Cupil. FIBA Europe Cup on finantsilises mõttes jama küll, kuid publikut see sel aastal kõnetas juba alagruppidest saati ning erinevalt meistrite liigast saaks seda mängida Kalevi Spordihallis.

Ma annaksin samuti FIBA Europe Cupile eelise ENBL ees, ilmselt juba piletitulult on võimalik saada rohkem edu, sest FIBA sari kõnetab publikut kindlasti rohkem kui ENBL. Ma ei ole küll kindel, et ENBL annab tugeva majandusliku eelise kui üldse.

ENBL ei taha võtta klubisid uuel hooajal, kes mängivad mõnda teist välissarja nagu Talts ütles saates, siis on vähem probleeme.

https://sport.delfi.ee/artikkel/1201984 ... -alagruppi

Seda on väga hea kuulda, et Meistrite liiga kõrval on alternatiivseks plaaniks FIBA Europe Cup, mitte ENBL. Viimati nimetatud liigas osalevate klubide tase ei jää FIBA Europe Cupi keskmisele tasemele märkimisväärselt alla, aga nagu eelmise hooaja põhjal sai tõdeda, siis kahjuks puudub seal sportlik pinge. ENBL on kindlasti hea väljund väiksematele eesti klubidele, kes saavad endast palju suurema eelarvega meeskondade vastu proovile panna. Senikaua, kui ENBL-is preemiasummad märkimisväärselt ei kasva, jääb see enamike klubide jaoks siiski sõprusmängude liigaks, kus koduses liigas väiksemas rollis olevatele meestele mängupraktikat võimaldada.

Kiiduväärt otsus, tõepoolest.

Samas artikkel ise tekitab pigem nukraid emotsioone. Minu meelest võtab see artikkel kokku eelmised viis aastat ning tõenäoliselt ka järgmised viis aastat - tee nii hea hooaeg kui tahes, aga üldine kõlav sõnum on ikkagi see, et eelarve ei tõuse, vaid pigem hoopis väheneb ning klattida tuleb seejuures veel ka eelmise hooaja miinuseid.

Ma olen seda varemgi öelnud, aga see on hästi kurb, kuidas Eesti esiklubi ei leia enda selja taha piisavalt toetajaid, et eelarve kasvõi 1,5 miljoni peale sikutada või siis vähemalt igal aastal seda järk-järgult suurendada. Meie reaalsus kipub olema, et teed kaks sammu edasi ning siis kukud kolm sammu tagasi. Hästi kahju, sest Allan &, co teeb ju turunduse poole pealt suurepärast tööd ning tundus, et pinnas on igati soodne järjekordse sammu edasitegemiseks.

Järgmise hooaja mõttes võib ridade vahelt lugeda, et välismängijad tulevad ilmselt grammi võrra lahjemad. Kuigi eelarve ei kasva, siis võib eeldada, et palgad küll - pakun, et nii Toom kui Konontšuk saavad teenitud palgatõusu. Rääkimata siis juba uue lepingu sõlminud Kovliarist.

Jah, ENBL oleks klubi suhtes mandumine, see võiks olla väljund väiksematele klubidele. Kui Tartul on asutajaliikmena seal permanentne koht, siis teine koht võiks ideaalis varieeruda vastavalt tulemustele. Nt kui Pärnu läheb proovima eurosarja, siis võiks ENBL teine koht minna Viimsile. Eelarve suurendamise vähemalt 1,5 miljonini peaks kindlasti võtta eesmärgiks ja siin tuleb rõhku panna ilmselt rahvusvahelise turuga ettevõtetele. Kurb on, kui edukas hooaeg mõnes sarjas toob kaasa hoopis tagasilöögi, mis Eesti puhul kipub kahjuks reegliks kujunema.

See eelarve ja toetajate teema on tõesti veidi müsteerium. Kõrvalt vaatajana ning kõiki detaile teadmata kõlabki kogu see teema pisut uskumatuna, et kuidas pole olnud võimalik viimastel aastatel silmnähtavat edasiminekut teha. Nagu artiklis mainitud, siis tänane 1-1,2M pole kaugeltki sama väärtusega, mis ta oli paar aastat tagasi. Lõppenud hooaja edu võiks luua küll eeldused, et ehk õnnestub miskit juurde leida, aga eks seal ole päris palju muutujaid / nüansse, mida klubi ise ei saa kuidagi mõjutada.

Esmalt üleüldine hinnatõus ja kiire inflatsioon mis mõjutab võimalike toetajate lisandumist või siis olemasolevate toetussummade suurendamist. Üldine palgasurve ühiskonnas. Sõda, mille tõttu on muutunud üldine ühiskondlik olukord ebakindlaks, lisaks pole jõudnud kogu koroona teema veel ununedagi kui juba on uued raskused peal. Küll aga mida saab klubi teha - on taaskord pakkuda võimalikult võitluslikku ja atraktiivset korvpalli pealtvaatajatele ning teha taaskord kasvõi veidikenegi üle oma võimete tulemus. Üle aastate üks ülivinge hooaeg on igati tore, aga mine sa tea, ehk mõne võimaliku toetaja jaoks on vaja end veel tõestada. Kui tuleval hooajal peaks saabuma hall argipäev, siis jääb meile ainult mälestus ühest ilusast hooajast. Tean et seda on paganama lihtne öelda, aga seetõttu on hädavajalik et ka tuleval hooajal õnnestuks tekitada teatud ažiotaaz, mille pealt saadakse hulgaliselt tähelepanu. Kui suudetakse mingi stabiilsus leida ning euroopas oma kohalolekut kinnitada, siis ehk suurem lootus, et lisandub Euroopa turge sihtivaid ettevõtteid sponsorite nimekirja.

Teisalt nagu alguses mainisin, siis arvestades ühiskondlikku arengut, siis et olla eelarveliselt samal levelil nagu tänavusel hooajal on tarvilik pisut raha juurde leida. Mitu hooaega järjest loota sellele et hüppame taaskord üle oma varju on keeruline. Kusagilt käis läbi, et Karp võttis hooaja jooksul kontorisse ühe inimese juurde, et tegeleda ainult sponsoritega ning seeläbi leidis ta klubile ca 100K juurde. Loodan, et vähemalt Tallinna linn paneb klubile tulevaks hooajaks rohkem õlga alla ning ehk siiski õnnestub leida ka mõni uus suurtoetaja.

Soovitan huvilistel vaadata veidi soccernet foorumit. Seal keegi asjapulk on välja otsinud kõikide meistriliiga klubide majandusaasta eelarved ja need numbrid mis seal sponsorite/reklaamväljunditena välja tulevad on päris huvitavalt väiksed - meeskonnad kelle noortesüsteemid on suured, meeskonnad kelle jälgijate arvud sotsiaalmeedias on suured.

See Jaagu 100k juurde leidud on puhtalt mängumeeste spekulatsioon, et nemad loodavad, et summa on vähemalt kuuekohaline. Vähemalt nii sain mina aru, mis reaalsus on teab vaid Jaak ise.

Mul on mõned teooriad, miks ükski klubi ei saa suurt eelarvet kokku panna:
- Eesti spordis on väga palju sponsorraha, mis on kahjuks igalepoole laiali jagunenunud. Tutvused, juhtide isiklikud eelistused, jne ehk raha millelt ei eeldatagi midagi vastu, mis omakorda pärsib spordi arengut, sest nendele kes asju paremini teevad ja haare laiem (targas maailmas muidugi tuleks paljud sponsorid meie alla)
- Alaliitude reklaam/sponsorpakettide hinnastatus on paigast ära, ehk nemad müüvad oma teenuseid asju mahte vaadates way too low. Mis tähendab, et kui klubi 30k vs alaliit 30k (mis saab nt liigas reklaami kõikide klubide juures), siis iga kord valiks ju alaliidu.
- Turundusosakondi juhivad noored ja targad inimesed, kes näevad, et 10k turundust läbi spordimeeskonna vs 10k turundust läbi FB ads/Influencerid vms, siis teine variant toob reaalselt kõvasti rohkem tagasi.
- enamus firmasi eeldab, et kui toetab kedagi siis saab nö exclusivity ehk ainukene see toote/teenuse pakkuja. Eesti on nii väike, et see võtab kohe mingi osa võimalikest lisasponsoritest ära (nt Merlinsil oli ca 8 pakendamisettevõtet sponsoriteks, ainult top 10 toetajad said omale ekslusiivsuse).

Seni kuni spordimeeskonna/sportlase toetamine ei ole auasi ja staatuse sümbol (ala proud partner of Kaunase Zalgiris), või saalid ja ülekande numbrid pole kordades suuremad, siis me jäämegi selliste numbrite juurde. Juhuslikke suuri spordisõpradest firmajuhte kes mingi hetk võivad otsustada, et nüüd paneme alla võib muidugi ette tulla, aga kas see on jätkusuutlik?

Tänapäeva maailmas peame suutma spordiklubi toimima panna kui ettevõte, ehk peame oma tulusi suurendama:
- fännimüük - meie fännimüügi käive koos teamspiritiga oli ka 15k tänavu. Kahjuks kasum oli neljakohaline, kuna tooted ja trükiteenused ning teamspirit müügiteenused võtsid oma kulu.
- piletimüük - teoorias iga FEC klubi kellega kohtusime ja kellega võimalus tekkis jutustada (kõik võõrsilmängud leppisin kokku, et saada tuuri ja rääkida veidi korvpall), siis neil oli 1+ inimest puhtalt piletimüügi peal, Eesti pole vist kellegil sarnast inimest.
- vahendustasud mingite teenuste/toodetega, et tekitada igakuist revenue kuhu inimesi ostlema suunata. (ala käid Jazzis autot pesemas, ütled Kalev/Cramo enne kui maksad, saad mingi 3% soodsamalt ja 7% müügist läheb meie poti)
- ideetasandil on plaan mängudel pakutavat toitlustust ise pakkuma hakata, et sealt veidi suurendada per game teenitavat tulu
- igasugused subscription teemad (plaan on mingi hetk ehitada üles fännibaas, kes saaks exclusive materjali läbi igakuise paymenti, seal muidugi suured tehnoloogilised küsimused taga.), variant on teha Youtube tasuliseks ala 10€ kuus ja näed oma kasutajaga kogu contenti, tavainimesed saavad vaid teasereid. (ala Zalgiris).

Teoorias oleks jah vaja meil inimest juurde nii piletimüügiga (ettevõtted + tavainimesed) ning kedagi potensiaalsete koostööpartneritega sideme loomiseks.

Tippkorvpalli (pean silmas tippmängu ka väiksemate riikide tasandil) rahastamine on Euroopas niiehknaa väga probleemne. Kui juba tipus on asi mäda, siis mis me veel madalamatest sarjadest/liigadest räägime või arvame, et seal peaks seis olema parem?

Euroliiga on suurepärane näide. Härrad Armani, Roig ja kolm Kreeka onu panevad igal aastal mängu väga-väga suured summad, et nende klubid oleksid Euroopa tipus konkurentsivõimelised. Ja paneks ilmselt rohkemgi oma pappi mängu, kui Euroliiga reeglid seda lubaks. Lähme Euroliiga osas veel rohkem süvitsi ja vaatame, kust tuleb enamus nende rahast.

Madridi Real: jalgpall
Barcelona: jalgpall
Olympiacos: vähemalt miljonäridest vennad
Monaco: Venemaa ja Ukraina oligarhid. Tõsi, praegu on ametlikus positsioonis vaid Venemaalt pärit tüüp, aga tippu tõstis Monaco ukrainlane.
Belgradi Partizan: tugi riigilt pluss laias laastus maksavad fännid piletite näol üle poole eelarvest kinni. Kui Euroliigas teeniti sel hooajal piletitulu ca kuus miljonit eurot, siis koduliiga mängud lähevad ju ka juurde
Kaunase Žalgiris: Euroopa üks paremaid näiteid, kuidas klubi kõrgel tasemel majandada. Rahaliselt suur fännide tugi, merchi müüakse mehiselt ja kohalike poliitikute tugi
Fenerbahce: jalgpall
Crvena zvezda: natuke sama lugu Partizaniga, ainult et päris nii palju fännide pealt ei teeni. Samas on riigi president nende fänn nii et eks sidemed rahameestega on igal juhul head
Anadolu Efes: õlu
Milano: moelegend Armani
Valencia: Hispaania rikkaim inimene, miljardär Juan Roig
Virtus: Itaalia üks rikkamaid inimesi Massimo Zanetti
Müncheni Bayern: kindlasti Žalgirise pundis. Sealjuures on oluline mainida, et Bayerni jalgpalliosakonnalt ei saada sentigi. See oli Bayerni endise presidendi Uli Hönessi nõudmine, kui korvpalliklubi mõni aeg tagasi taaselustati, et korvpallurid saaksid kanda Bayerni nime, logo ja saaksid klubilt turundusabi.
Panathinaikos: miljonär Dimitrios Giannakopoulos
Lyon: ka selline orgaanilisemat sorti klubi. Jah, Parker mingi isikliku papi on alla pannud, aga üldiselt on toetajate ring lai ning kindlasti ei saa öelda, et Parker on nagu Roig, Armani, Zanetti või kreeklased.

Alba, Maccabi ja Baskonia majandusseisu kohta ei oska ma midagi tarka öelda ja pole praegu vaimujõudu otsida ka. Aga ega see polegi niivõrd oluline. Fakt on see, et on vaid mõni klubi, kelle suurem osa finantsmusklist on nö orgaaniline (ei oska paremat sõna sellele öelda. Mõtlen selle all lihtsalt seda, et üks inimene/ettevõte ei tao võistkonna eelarvest suurt osa kinni või ei saada abi jalgpallilt).

Tippkossu rahastamisel on ka teine probleem: mida rohkem sisse paned, seda uhkem on miinus, vahet pole, mida võidad. Reali tänavuseks kahjumiks eeldati üle 20 miljoni euro, mis on üsna stabiilselt nende kossuosakonna iga-aastane kahjum. Roig maksis koos abikaasaga Valencia klubi 24 miljonilisest eelarvest 15,6 miljonit eurot. Ja maksnuks kindlasti rohkemgi, aga nagu öeldud, siis Euroliiga reeglid seavad ühe inimese/firma panusele piirid.

Ehk kui Euroopa tipus on juba rahadega tegelikult suht pekkis, siis meie konnatiigis on märgatavat eelarvehüpet veelgi keerulisem teha.

Aga minu arust on väga kihvt see, millise hooaja tegi Cramo kontoripool. Siin foorumis oleme saanud korduvalt lugeda, kuidas soovitakse teha arenguhüpe ja tahetakse luua süsteemi. Minu arvates on vägev, et seda juttu ainult ei räägita, vaid selle nimel ka liigutakse ja tundub, et kõik on selles osas ühel arvamusel ja paadis.

Loodan siiralt, et Cramot saadab igal tandril edu. Eestlane armastab korvpalli (võib-olla ainult Tänakut ja kümnevõistlust rohkem) ja loodetavasti on ta üks hetk nõus tulema ka reamängudele, et omasid toetada ja klubi ka eelarveliselt aidata. Ramo, Allan ja kõik teised: ärge palun heitke meelt, kui seis on raske, sest teie töö on väga hea ja vajalik. Saatus võib vahel olla julm, aga loodetavasti ta teile naeratab! Oma elualalt tean, et süsteemimuutusest lõigatakse kõige lopsakamaid vilju kahe-kolme aastaga.

Mängumeestes räägiti fännidest, siis öeldi, et meil on vähe fänne! Fänne peab juurde saama, et võidelda nagu tartu ja pärnu jne. Mis moodi kasvatada fänni armeed? Kui oli euro mäng, siis oli kinni pandud vaid 50 kohta nendele, kellel on fänni hooajakaart. Pakkuge ideesid!!!

Teen veidi selgitustööd

Tondiraba koha pealt - kuna meil oli eesmärk pakkuda kõikidele huvilistele parim kossukogemus, mis nad Tallinnas saanud on ning samal ajal teenida võimalikult hea summa, et eelarve miinust parandada. Fännidele saigi kokku pandud sektor, vastavalt fännklubi kaudu ostetud hooajakaartide arvule. Kõik kellel fännklubi hooajakaarti ei olnud, neil oli võimalus fännisektori kõrvale (mis oli ka majakaardil märgistatud). Paremat lahendust sellise perioodiga ei suutnud leida.

Fännklubi opereerimine ja konseptsioon on kahjuks mul 2 aastat laual olnud, aga ajanappuse tõttu pole jõudnud kuidagi selle arendamiseni. Hetkel näen vaimusilmas ette visiooni, kus meil on ultratena olemasolevad fännid nagu Tõnu ja kompanii ning samal ajal ehitame sinna ümber fännibaasi, kes esmalt kohe vbl ei taha tulla pasundama/trumme lööma/laulma aga tahavad meeskonda toetada ning ajapikku võiksid nemad ka niiöelda ultratega jõud ühendada. Et oleks tegemist ühe suure fännibaasiga. Selleks käivad läbirääkimised, et leida inimene, kes aitaks seda konseptsiooni ellu viia, et tavafännid ja poolehoidjad ning ultrafännid saaksid kõik olla meie fännikultuuri osa.

Ma just ei ütleks, et sponsorraha Eestis väga palju on, kuid põhimõtteliselt olen selle esimese punktiga igati nõus. Olen varemgi öelnud, et kui mõni ettevõte panustabki sporti näiteks 500k, siis ei lähe see raha ühte konkreetsesse kohta millegi suure tegemiseks, vaid jaguneb pigem 5-6 erineva projekti vahel ära. Noh, näiteks kasvõi Unibet, kes lisaks Kalev/Cramole toetab jalgpalli Kalevit, on Unibet Arena nimisponsoriks ning ilmselt teeb palju muudki. Kindlasti on suurepärane ja tänuväärne, et nad Kalevi taga tugevalt olemas on, aga mõneti ootaks mõnelt sponsorilt veidike suuremat ambitsiooni - mõtlemist selles suunas, et praegu annan 100k, mis aitab klubil küll igapäevaselt elus püsida, aga kui ma oma toetust kahe- või kolmekordistaks, siis annaks äkki midagi suurt korda saata, mis võiks ka väljaspool Eestit silma jääda?  Praegu kipubki Eesti spordimaastikul nii olema, et kõigile jagatakse mingi pisku, mis aitab neil klubidel elus püsida, kuid ei aita teha tõusu järgmisele tasemele. 

Ning nõus ka sellega, et lisaks sponsorrahadele peab klubi ühel hetkel tekitama endale järjest rohkem erinevaid tulu striime. Ma arvan, et ühest küljest nõuab see pikka ja süstemaatilist tööd turunduse poole pealt, et rahvast kõnetada ja nendega mingisugune stabiilne side tekitada. Seda on Kalevi turundustiim kindlasti viimastel aastatel teinud ning nagu üks eelkõneleja mainis, siis ma loodan samuti, et selline süsteemne lähenemine hakkab lähiaastatel järjest enam vilja kandma. 

Teisest küljest tunnen ma, et rahva suuremaks kaasamiseks on tarvis tekitada ka tunne, et klubi on nö suures mängus sees ning omab ambitsiooni. Kalevi puhul on publik mõnes mõttes sportliku eduga ära hellitatud ning Eesti-sisesed mängud väga enam ei kõneta inimesi. Seega kustutab seda "suure mängu" nälga peaasjalikult rahvusvaheline väljund. 

Minu jaoks olekski järgmine naturaalne samm see, et Kalev suudab endale välja võidelda koha Meistrite Liiga põhiturniiril ning hakkab seal igaaastaselt mängima. See annaks ka rahvale selge signaali, et me tahame olla ikkagi suures mängus sees ning võidelda endast natuke tugevamate ja suurematega. Ning sellega paralleelselt peaks käima ka eelarve järk-järguline kasvatamine, et tagada mitte ainult osalemine, vaid konkurentsivõimeline osalemine. 

See peakski olema nö sportlik eesmärk: osaleda regulaarselt heal tasemel eurosarjas ning pakkuda korvpallirahvale mõnusaid korvpalli neljapäevikuid. Sisuliselt peaks igast Meistrite Liiga kodumängust üritama luua eraldi sündmuse, mis erineks tavalisest reamängust ning mis tooks rahva neil päevadel saali. Kui me jõuame süsteemse tegevusega sinna, et me suudamegi eurosarja mängudes stabiilselt 3000-4000 inimest saali tuua, siis võime öelda, et mingi vundament on ehitatud. Selle sihiga kaasnev eesmärk võiks olla, et sellest uuest eurosarja mängu publikust hakkab 1% või 2% regulaarselt ka nö reamängudele jõudma. 

Lisaks eelnevale jutule viskaks kivi ka korvpalliliidu kapsaaeda. Võibolla taustal tõepoolest tehakse tööd, aga ma tahaks näha, et korvpalliliit üritaks siiski poliitilisel tasandil leida paremaid lahendusi, mis aitaks tagada, et korvpalli jõuaks ja jääks rohkem raha. Väljenduks see siis kuidagi spordi toetamise hõlbustamises või mingil muul moel, aga ma tahaks näha rohkem tagatubades lobistamist, rohkem meedias sõna võtmist spordi rahastamise teemadel, rohkem diskussion jne. Selles osas peaks korvpalliliit minu meelest märksa rohkem initsiatiivi näitama - seni ollakse ju täitsa pildilt maas.



Absoluutselt nõus. Minu meelest on tavapubliku intrigeerimiseks ja kaasamiseks hädavajalik, et Kalevi fännklubi suureneks ning muutuks häälekamaks. Üks asi on see, et promootor tavapublikut üles kütab, aga väga palju annab tõepoolest juurde ka see, kui fännklubi on suur ja võimas ning oma toetamisega tavapublikut kaasa haarab. Väga tore kuulda, et see idee on laual ning selleks eraldi inimest otsitakse. 

Kuna ma ise Kalevi ametlikku fännklubisse ei kuulu, siis mu näpuga näitamine võib kindlasti silmakirjalik tunduda, aga olles Kalevi kodumängudel üsna pikaajaliselt käinud, siis mulle on jäänud (võibolla ekslik) mulje, et ega aastatega see fännklubis olevate inimeste arv väga palju suurenenud ei ole - näod on laias laastus ikkagi ühed ja samad. Kiitus muidugi neile inimestele lojaalsuse eest, aga hädasti oleks vaja, et sinna kõrvale ka uut verd peale tuleb. Kust ja kuidas noori sinna juurde saada, see on muidugi omaette küsimus. Äkki tasuks koolides (sh ülikoolides), noortekeskustes või kasvõi Nordi spordiklubi noorte seas mingit teavitustööd teha, et sinna uusi liikmeid juurde saada? 

Igatahes tahaks ma näha, et see fännklubi asi edasi areneks ning kui kuskil kodumängul pandaks välja annetuskast, et nende tegevust toetada (kasvõi uute trummide või ruuporite ostmiseks), siis ma viskaks heameelega natuke toetust. Minu meelest on ka Eesti jalgpalli skeenel näha (näiteks Flora või mingi hetk ka Kalju), et kui fännklubi on tugev ja tegev, siis see on ka ülejäänud publikule atraktiivne.