Need liigad vast mitte, aga kui Rosenthal saaks kuhugi Poola või Leedu liiga nõrgemasse satsi, siis tuleks kindlasti kasuks. Vähemalt saaks rohkem kõrgemal tasemel mänge ja tekiks teatud kogemus, et mis üldse töötab ja mis ei tööta. Siin Eesti liigas võib tekkida väga vale arusaam, sest õite lihtne on 12 sekundit palli patsutada ja siis Pavelkale sööta, kellel vastas on 15 cm lühem tüüp.

No Leedu või Poola jaoks jääb taset väheks veel kui just päris tasuta ei ole nõus minema. Üldiselt, ega ta see hooaeg EstLatis ei ole ka nii muljetavaldavalt pannud, et julgeks väita nagu liigatasemes asi oleks. Võibolla suvel korralikult individuaaltrenni teha, pallikäsitlust ja plahvatuslikkust juurde saada.

Ma ei ole ka just Rosenthali või Valge metsik fänn, aga kuna neid koondise ringis hoitakse ja nende peale treenerite poolt loodetakse, siis käisin välja mõtte, kuidas olukorda parandada. Ega mängujuhi ja shooteri positsioonidele liiga palju valikuid ei ole kui osad ei saa tulla. Aga just selliste Est/Lat liiga mängutempos otsuste pealt tulevad koondises need aeglased või liiga optimistlikud söödud, mis kohe vahelt võetakse ja kiire vastu joostakse ja igasugused muud valeotsused. Ehk siis - kuni meil järgmisteks EM valikmängude akendeks ei ole ühtegi noort mängujuhti, kes selgelt Rosenthali üle mängiks, siis on koondise vaatest vaja, et ta kuidagi sammu edasi teeks. Ja seda lihtsalt siin liigas edasi toksides ei juhtu.

Minu meelest meil shooteri järele otsest vajadust pole. Number kahe positsiooni mängijatest vastab sellele tüpaažile Mikk Jurkatamm. Pealegi koosneb koondis suures osas mängijatest, kelle põhirelvaks on kolmeste viskamine. Puudus on pigem teravuse tekitajatest. Kui Carlos Jürgens, kelle nišiks ongi ülikoolis kujunenud teravuse loomine, järgmiseks hooajaks kõigi eelduste kohaselt Euroopasse naaseb, siis peaks loogiliselt võttes kaduma igasugune vajadus Robert Valget koondisesse kaasata.

Minu meelest Rosenthali puhul ei saa vabandavalt viidata ainult Eesti-Läti ühisliiga tasemele. Tal on sel hooajal kogunenud ENBL-is ning Prometey, Kalevi ja VEF-i vastu mängides märkimisväärsel arvul mänge koondise tasemel meeskondade vastu. Pigem tundub probleem olevat psühholoogiline. Sel hooajal ta mängimist vaadates jääb mulje, nagu ta oleks depressioonis. Ta on eelnevate hooaegadega võrreldes kaitses passiivsem ja ka rünnakul nagu unne vajunud. Ja kuna Tartus tal reaalne konkurent puudub, siis ta saab vabalt samas vaimus edasi tegutseda. Talle tundukse keskkonnavahetus hädasti ära kuluvat. Isegi, kui see tähendaks mõnesse nõrgemasse liigasse siirdumist. Välismaal oleks tal leegionärina surve peal ja tekiks seeläbi ilmselt motivatsioon rohkem pingutada.

Jürgensiga oli kusagil mingi persoonilugu ja sealt jäi kahjuks mulje, et ta on USAsse nõnda kiindunud, et enne riputaks vist ketsid varna kui oleks nõus sealt tagasi tulema.

Rosenthali osas, siis kas asi ei või olla ka selles, et ta üritab sel hooajal esimest korda nö täieõiguslik PG olla ja tal on seetõttu tekkinud justkui mingi mänguline identiteedikriis.

Kas just välismaale kohe sellise mänguvormi pealt, aga meenutades tema mängu Pärnus Rannula käe all, siis miks mitte Kalevis järgmine aasta?

FIBA avaldas täna uue koondiste edetabeli. Ja võttis siis selle õige pea oma kodulehelt maha. Kui selles nüüd järske muudatusi ei tehta, siis meie koht jääb samaks – oleme Euroopa 22. koondis. Võidud Sloveenia ja Rootsi üle andsid esialgse versiooni kohaselt juurde vaid 6 punkti (umbes kaheprotsendine punktisumma kasv). Meist Euroopa edetabelis eespool olevad Ungari ning Bosnia ja Hertsegoviina kaotasid pisut punkte, ehkki mõlemad võitsid ja kaotasid ühe mängu eelmises valikmängude aknas. Nad on sellegipoolest meist jätkuvalt valgusaastate kaugusel (vastavalt 30 ja 37 punkti kaugusel). Meie selja taga on omakorda tükk tühja maad, kuna Holland asub 14 punkti kaugusel.

TÄIENDUS – edetabel on nüüd uuesti üleval:

https://www.fiba.basketball/rankingmen

FIBA ja ULEB on lõpuks ometi liikumas lahenduse poole, mis võimaldaks Euroliiga mängijatel valikmängudes osaleda:

https://www.krepsinis.net/naujiena/euro ... ngu/326601

https://sportacentrs.com/basketbols/izl ... _2024_gada

FIBA otsustas keelata Venemaa ja Valgevene koondistel olümpiamängude kvalifikatsioonist osa võtta. See tähendab siis seda, et meie koondis saab turniiril osaleda. Mäletatavasti ähvardas korvpalliliidu president turniiri boikoteerida, kui Venemaa ja Valgevene seal osalevad.

https://www.krepsinis.net/naujiena/fiba ... gas/327394

Esimene samm FIBA ja Euroliiga vahel kokkuleppe saavutamiseks on astutud. FIBA jätab ära novembrikuise valikmängude akna ja ülejäänud kaks valikmängude akent (veebruaris ja millalgi suvel) saavad seetõttu olema senisest mahukamad (kolm mängu kahe asemel). EM-valikturniir algab seega alles 2024. aasta veebruaris. Kui nüüd Euroliiga soostuks veebruaris mängupausi pidama, siis saaksid kõik koondised valikmängudes kasutada oma parimaid väljaspool USA-d pallivaid mängijaid.

OM-valikturniiril kuulume ühte alagruppi Tšehhi, Iisraeli ja Põhja-Makedooniaga.

See turniir võiks muu hulgas täita Toijala atesteerimise funktsiooni. Kuna tegemist on koduse turniiriga, siis kahe sekka mittepääsemist võiks minu arvates lugeda ebaõnnestumiseks. Kui eesmärgiks on tõepoolest järgmisel EM-il kaheksa hulka jõuda, siis emma-kumma Euroopa tugeva keskmiku – Tšehhi või Iisraeli – alistamine peaks olema kohustuslik samm sel teekonnal. Iisraeli vastu olime MM-valikturniiril täiesti abitud. Näis, kas peatreener on suutnud vigadest õppida. Tšehhil on kaks Euroliiga tipptegijat Vesely ja Satoransky näol, aga koondis ise on vanaldane (enamik mängijaid on üle kolmekümne) ja viimasel EM-il esineti pigem mannetult. Põhja-Makedoonia alistamine peaks olema enesestmõistetav, kui mängijamaterjali võrrelda.

Eelistatud 12-meheline koosseis:

C: Kotsar, Tass, Veesaar
PF: Treier, Vene
SF: Drell, Konontšuk
SG: Jurkatamm, Riismaa
PG: Kriisa, Kullamäe, Rosenthal

Kui Kriisa ja Kullamäe mõlemad osalevad, siis Kullamäe mängib tõenäoliselt märkimisväärse osa ajast ka SG positsioonil. Kui Veesaar ei peaks saama nii kauaks Euroopasse jääda, siis alternatiiv oleks Kristjan Kitsing.

Ülejäänud potentsiaalsed koondislased oleksid ilmselt: Nurger, Raieste, Toom ja Jürgens.

Mis see Veesaare seal tiksumise point täpsemalt oleks? Ise loodaks just, et ta peale U-20 EM-i tagasi USA-sse läheks ja enne hooaja algust veel natuke enda oskusi lihviks.

Veesaarel on kolm kuud enne U20 EM-i ja kaks kuud pärast OM-kvalifikatsiooniturniiri aega, et arendustööga tegeleda. A-koondise juures oleks tal võimalik saada mängupraktikat kontrollmängudes ja vähemalt teatud meeskondade vastu teenida mänguaega ka valikturniiril.

https://tucson.com/sports/arizonawildca ... 3f059.html

Võib vist eeldada, et Veesaar ikkagi ei osale OM-eelkvalifikatsioonis.

Kusjuures poleks üllatunud, kui Arizona mängiks ka Iisraeli meestekoondise vastu. Nimelt mängis eelmine suvi Iisraeli koondis augustis Auburni ülikooli vastu.